M L genealoogia

* 13.01.1890 Kirbla vallas Läänemaal
† 09.01.1945 Stockholmis

peaminister presidendi ülesannetes
17.06.1940-09.01.1945

1937-1940 Isamaaliidu keskjuhatuse esimees, 1938-1939 Riigivolikogu esimees, 1939-1940 peaminister. 1919-1920 Asutava Kogu, 1920-1926 I, II, 1929-1932 IV Riigikogu, 1938-1940 Riigivolikogu liige. 18.09.1944 nimetas ametisse O. Tiefi valitsuse.

Lõpetas Pärnu gümnaasiumi, õppis 1910-1916 Peterburi Ülikooli õigusteaduskonnas, lõpetas I järgu diplomiga. 1916-1918 Peterburi ülikooli stipendiaat rooma ja tsiviilõiguse alal. 1920-1924 Tartu Ülikooli rooma õiguse dotsent, 1924-1925 Eestimaa õiguse ajaloo professori kt, 1925-1927 erakorraline, 1927-1940 ja 1942-1944 korraline professor. 1921-1924 õigusteaduskonna sekretär, 1924-1931 dekaan, 1931-1934 ülikooli prorektor. 1938-1940 Eesti Teaduste Akadeemia liige.

1918-1919 kohtu-uurija ja rahukohtunik Haapsalus. 1919-1920 ajalehe “Kaja” vastutav toimetaja. 1922-1924 Riigikohtu tsiviilosakonna abiprokurör. 1937-1938 “Postimehe” peatoimetaja. 1922-1925 Eestii Evangeeliumi-Luteriusu Kiriku konsistooriumi ilmalik asepresident, 1926-1929 vaimuliku ülemkohtu liige. 1928-1940 Eesti-Saksa vahekohtu liige.

1924-1932 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu, 1930-1934 Tartu Ülikooli koguduse juhatuse ja nõukogu, Rahvusvahelise Parlamentide Uniooni Eesti grupi jt esimees, 1928-1940 Arhiivinõukogu, 1935-1940 Kultuurkapitali nõukogu, 1937-1940 Eesti-Soome Ühingu juhatuse, samuti Haridusliidu nõukogu, Vabadussõja Ajaloo Komitee juhatuse jm liige.

1932 Szegedi Ülikooli õigusteaduse audoktor, 1932 Akadeemilise Õigusteaduse Ühingu auliige. Osales Eesti seaduste koostamisel, töid Eesti õigusajaloo alalt.

1940-1941 varjas end, 1944 pääses Rootsi.

OTSUSTAMISEL ON EESTI RAHVA ELU JA SURMA KÜSIMUS

Eesti peaministri [presidendi kohustes] professor Jüri Uluotsa esinemine raadios 7. veebruaril 1944 a.

Küsimus: Mis Teie, härra professor Uluots peate praegusel ajal eesti rahvale kõige tähtsamaks?

Jüri Uluots: Minu arvamuse järgi on käimasolev Teine Maailmasõda eesti rahvale kõige tähtsam sündmus. Sellepärast, et sõjasündmuste käigust ja tulemustest sõltub eesti rahva lähim tulevik ja eriti just olevik.

Küsimus: Miks peate just sõda eesti rahva tuleviku kohta tähtsaks?

Jüri Uluots: Sellepärast, et sõjasündmused ei seisa enam Eestimaast kaugel ja ulatuvad Eesti piiridesse. Kui bol?evistlikul Venemaal läheks korda veel kaugemale Eesti pinnale tungida, siis praegu idas tarvitatav sõjapidamise viisi järgi on teada , mis sünniks. Kogu Eestimaa aladel talud, külad, alevid ja linnad päletatakse ning rahvas hävitatakse või viiakse võõrastele aladele asumisele.

Küaimus: Nii-siis, Teie peate praegust olukorda eesti rahvale väga tõsiseks?

Jüri Uluots: Jah, pean praegust olukorda eesti rahvale väga tõsiseks. Üheks tõsisemaks, mis eesti rahava ajaloos üldse on olnud. Otsustamisel on eesti rahva elu ja surma küsimus.

Küsimus: Kes on otsustajad?

Jüri Uluots: Suured rahvad ja riigid oma tohutute sõjajõududega on otsustajad esmajoones.

Küsimus: Kas Teie tahate öelda, et väikesed rahvad ei ole oma saatuse üle otsustajad?

Jüri Uluots: Palun minu eelmist ütlust mitte valesti mõista. Minu arusaamise järgi esinevad ka väiksemad ja väikesed rahvad maailma ajaloos samasuguse paratamatusega, nagu väikesed kehad ja kehakesed taevalaotuses, taime- ja loomariigis, ning kõigil neil on oma elutungid ja õigused elamiseks selles targalt korraldatud mailmakorralduses.

Küsimus: Teie tahate öelda, et selles tohutus sõjalises heituses on ka väikestel rahvastel oma osa täita ja on sündmuste tulemuste käigus Lõpptulemustes kaasaotsustajad?

Jüri Uluots: Jah, olete mind täiesti õigesti mõistnud. Tahaks öelda veel rohkemgi. Minu arusaamise järgi suured rahvad ja riigid tekkivad ja püsivadki sel viisil, et nad vähematele ja väikestele rahvastele on oma eluõigused võimaldanud ja nõnda loonud suuremaid jõude sõjaliseks võitluseks.

Küsimus: Kas Teie seega arvate, et ka eesti rahvas on praegusel otsustaval hetkel oma saatuse kaasotsustaja?

Jüri Uluots: Täiesti kindlasti on eesti rahvas oma praegusel saatusraskel ajal oma saatuse kaasotsustaja ja ka rahva iga liige on kaasotsustaja.

Küsimus Kuidas Teie seda kaasotsustamist mõtlete?

Jüri Uluots Mõtlen seda nõndapalju, kui selline otsustamine eesti rahvale ja tema liikmetele on võimaldatud.

Küsimus: Kas ma tohiksin paluda mõnele ükskküsimusele vastust?

Jüri Uluots: Jah, palun.

Küsimus: Praegu toimetatakse mobilisatsiooni. Kas Teie ei avaldaks oma arvamust selle kohta?

Jüri Uluots: Varem ma juba ütlesin, et praegu on eesti rahvas äärmiselt tõsises olukorras. Ka kõige väiksema olevuse ja kõige väiksemagi rahva ürgne ja loomulik õigus on ennast kaitsta ründamiste vastu. Üksikult või väiksemate hulkadega ei suudeta end enam kaitsta. Ainult ühiselt ja koondatud jõul saab rahvas enda kaitset teostada. Seepärast toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Arvan, et ainult sel viisil on eestlastel oma jõududega võimalik oma maad ja rahvast kaitsta. Kaitsta oma isasid, emasid, oma tütreid ja poegi.

Küsimus: Kas peate võimalikuks ka teistsuguseid väiteid ja mõtteid mobilisatsiooni suhtes?

Jüri Uluots: Olen kõiki mõeldavaid väiteid ja mõtteid selles suhtes kaalunud. Praegu küll ei kaalu midagi muud üles mobilisatsiooni teostamist.

Küsimus: Kas Te tahate öelda, et mobilisatsioonil on veelgi rohkem tähelepanu-väärsust Eestimaa enesekaitsel idast läheneva kommunismi ohu vastu?

Jüri Uluots: Jah, ma tahan rohkemgi öelda. Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogenud ja võimalikult hästi relvastatud, oma maa piire ja rahvast ning tema eluaset kaitsvatel eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähendus, kui seda siin avaldada saaksin või jõuaksin. Olen selles suhtes täiesti veendunud.

Küsimus: Kas Teie arvate et mobilisatsioon on vajalik praegu? Hoolimata sellest, et Saksa sõjavägi ja võim on meie maal?

Jüri Uluots: Minu arvamuse järgi mobilisatsioon peab toimuma just praegu. Eesti ja Saksa vahekorrad võivad leida korraldamist edaspidi. Kui kommunistlik võim meie maa ja rahva vallutab, siis on kõik kadunud. Ei ole siis eestlastel enam võimalik end mobiliseerida ega oma elu korraldada.

Küsimus: Kas Te tahate oma viimase ütlusega vihjata sellele, mis juba algul ütlesite, nimelt et - praegu on otsustav hetk Eestile mitte ainult oleviku, vaid ka tuleviku suhtes?

Jüri Uluots: Tahan öelda järgmist. Millisena ma oma rahva elu tulevikus ka ei kujutaks ja millist head ning ilusat Eestit me oma mõtetes ja südames ka ei kannaks, kui oma kallimat vara, on sellise - tulevase Eesti tingimuseks see, et kommunistlik nõukogude võim ei pääseks meie maale kuni rahu saabumiseni ja selle kindlustamiseni. Seda ei tohi me mitte ühekski minutiks unustada. Muidu me hukkume koos oma tulevikulootustega. Kui meie aga seda ei unusta ja praegu kiiresti ning targalt talitame, siis minu parema arusaamise järgi täituvad Eesti lootused ka tulevikus ja Eesti jääb püsima.

Jumal aita eesti rahvast ja igat tema liiget!

Jüri Uluotsa ajalooline elutöö
26.02.2005 00:01
Peeter Järvelaid, Sisekaitseakadeemia rektor

Loo alapealkiri paneb ilmselt nii mõnegi inimese kulmu kergitama, kuid olgu kohe öeldud, et see ajalooline fakt ongi pealkirja tõstetud selleks, et panna meid veidigi sügavamalt mõtlema meie 20. sajandi ajaloo mitmekoelisusele. Asetades vahel ajaloos traditsioonilised rõhud teise kohta, võib ehk mõndagi ajaloost paista huvitavamalt.

Tartus kirjandusmuuseumis säilitatakse järgnevatele põlvedele fotot, kus Jaan Tõnissonilt keerulistel asjaoludel toimetuse üle võtnud prof Jüri Uluots on Postimehe toimetuse töötajate keskel. Eriti intrigeerivaks teeb selle foto oskajale vaatajale asjaolu, et kindlasti mitte uue toimetaja jaoks märkamata ei istu kogu seltskond nii, et Jaan Tõnissoni portree seinal troonib kõigi kohal.

Kui palju lihtsam oleks meil täna oma ajaloost kirjutada, kui meil oleksid käepärast K. Pätsi, J. Laidoneri, J. Tõnissoni, A. Piibu, J. Uluotsa mälestused. Paraku selliseid raamatuid ega käsikirju pole meil olemas ja seetõttu peame oma ajaloo kokku panema ikka nendest raasukestest, mis kättesaadavad.

J. Uluotsa tekstide raamat, mis koondab endas enam kui 400 lehekülge materjale, kergendab edaspidi nii uute juristide kui ajaloolaste õpetamist.

Kuid juba täna on selge, et nii mõnigi tekst (kõige enam «Memorandum Eesti seisundi kohta», 1941) tekitab ka professionaalsetes ajaloolastes keerulisi küsimusi. Seetõttu arvustajana teaksin soovitada koostajale juurde nii mõnedki tekstid ja vajalikud kommentaarid, mis oleksid aidanud J. Uluotsa rolli Eesti ajaloos kõnekamaks muuta nii meile endile kui rahvusvahelisele publikule.

Ajalugu ja kaasaeg

Praegune lehelugeja ei tea, et 1940. aasta jaanuaris pühendas Postimees meie ajalehtedest üldse kõige enam trükiruumi peaministriks tõusnud prof Jüri Uluotsa juubeli tähistamisele.

Postimehe lugejatele pihtis J. Uluots 24. veebruaril 1940, et tema senise elu kõige kirkamaks päevaks oli 1918. aasta 24. veebruari hommik, kui ta Peterburist Tallinna jõudnuna Raekoja platsil luges Eesti iseseisvuse manifesti.

28. septembril 1939 olid Tartu Ülikooli õigusteaduskonna professorid Uluots ja Piip Moskvas poliitikute-teadlaste-inimestena ilmselt oma elu kõige raskemal missioonil. Nüüd vaidlevad ajaloolased-poliitikud ikka veel, kuidas sellesse suhtuda, kuigi meie jaoks on veel nii mõndagi varjus, et mõista, mille vahel ja millistel kaalutlustel toimisid näiteks J. Uluots, A. Piip või siis Tallinnas K. Päts ja J. Laidoner.

Omaaegsed ajalehetekstid kinnitavad, et J. Uluots kutsus vähemalt väljaspool Tallinna rahva ees esinedes 1939 oma sugestiivsetes kõnedes üles kindlalt vastupanule ja eestlaseks jäämisele.

Ta viis seda ellu õigusteadlasena, kes püüdis luua võimaluste piires juriidilisi konstruktsioone, mis tema arvates oleks jätnud meile tulevikuks kõige enam mänguruumi. Kuid ta tegi need otsused, lähtudes oma ajast (teadmata, millisesse konteksti need otsused satuvad maailma või koduse Eesti jaoks näiteks 9. mail 2005).

Nagu teame, elimineeris nõukogude võim sel ajal enamiku meie võtmepoliitikuid. J. Uluots muutus seega viimase peaministrina teda ümbritsevatele eriti oluliseks, sest ilmselt saadi aru, et selle vähki põdeva mehe elu eest võitlemine pole vaid lihtne inimlikkuse väljendus.

J. Uluotsa peitsid nii tema korporatsioonikaaslased Rotaliast kui paljud teised. Edasi tuli Saksa okupatsioon 1941-1944, mis tuli üle elada.

Me teame nüüd, mis juhtus kohe sõja algul riigi iseseisvust deklareerinud Ukraina valitsusega (viidi koonduslaagrisse) või siis Läti vastupanuliikumisega, kes reedeti ja kelle juht prof Cakste suri Saksamaal koonduslaagris vahetult enne sõja Lõppu. J. Uluotsa osast saab palju paremini aru uue mahuka väljaande «Tõotan ustavaks jääda... Eesti Vabariigi valitsus 1940-1992» (2004) alusel, kuid ka selles on puudu laiem Euroopa riike kaasav vastupanuliikumise ning viimaste sõjaeelsete valitsuste liikmete käitumise võrdlev rahvusvaheline taust.

Peame vabanema ennastalandavast suhtumisest oma ajalukku. 18. september 1944, päev, mil Jüri Uluots moodustas Otto Tiefi valitsuse, on uhkust vääriv päev meie ajaloos.

Kellega võrrelda Uluotsa Euroopa vastupanuliikumises? Soovitaksin küsida mõnelt prantsuse eksperdilt, kui oluline on prantslaste rahvustundele tänaseni asjaolu, et enne liitlaste vägede sissemarssi Pariisi suutsid prantslased ise heisata linnas oma trikoloori. Uluotsa roll oli analoogne: 1944. aasta septembris lehvis meie trikoloor jälle Pika Hermanni torni tipus.

Vastupanuliikuja

Kui jätta Kõrvale Teise maailmasõja otsesed võitjariigid ja lisada ajaloolase-diplomaadi M. Jakobsoni soovitusel sinna ka Soome, siis tuleb välja, et väga suur osa Euroopa riikidest elas 20. sajandil üle relvastatud okupeerimise.

Seega olid ka nende maade poliitikud silmitsi küsimusega, kuidas säilitada oma riigi õiguslik järjepidevus ja suhelda okupeerinud võõrvõimu esindajatega. Dilemma oli kõigil üks: kuidas ületada oma isiklik hirmutunne ning käituda konkreetses olukorras nii, et hiljem ei tuleks kahetseda.

Tagantjärele on lihtne otsustada, kas üks või teine pidamata lahing oleks võidu toonud; samuti targutada teemal, kas võita lahing või sõda. Seetõttu tahaks rõhutada, et

J. Uluots on just oma ajas tüüpiline Euroopa riigimees.

võime kirjutada ühe või teise seltskonna huvides oma ajalooraamatusse mida tahes, kuid terapeutiline efekt ühiskonnas tervikuna tuleb vaid siis, kui oleme suutnud oma ajaloo seletamisel tõusta korrakski oma kodutanumast Kõrgemale.

Raamat

Jüri Uluots

«Seaduse sünd, Eesti õiguse lugu»

Koostaja Hando Runnel

Tartu. Ilmamaa 2004

456 lk

Tartu Ülikoli kogudus 1922, ...IV. Nr.103

Kuupäev 01.01.1890 vana kalendri järgi. Uue kalendri järgi on Sündinud 13.01.1890